Arendusprojekt

MOODUL IV. TEADMUSJUHTIMISE SÜSTEEMID JA TEHNOLOOGIAD, TEADMISTE VÕRGUSTIKUD JA VIRTUAALSED ORGANISATSIOONID

Ülesanne 1:
Teadmusjuhtimise süsteemid on tihedalt seotud organisatsiooni eesmärkidega, mille kaudu parandendatakse info loomist, liikumist, jagamist ja kasutamist kogu organisatsioonis. Lisaks on tedmusjuhtimise süsteemi eesmärgiks ka innovatsiooni tagamine kõrgemal tasemel ja konkurentsieelise tekitamine.
Teadmiste jagamise süsteemid toetavad protsesse, mille kõigus väljendatud teadmus edastatakse teistele isikutele.
Kaks peamist teadmiste jagamise süsteemide tüüpi:

• kasulikud õppetunnid;
•  teadmiste lokaatorsüsteemid.

Need infotehnoloogiad, mis keskenduvad teadmusjuhtimisele ja soodustavad seda  kuuluvad teadmusjuhtimise tehnoloogiate alla. Teadmusjuhtimise tehnoloogiatesse kuuluvad sotsiaalse tarkvara vahendid, mitmesugused ekspertsüsteemid, arvutisimulatsioonid, teadmusandmebaasid, videokonverentsisüsteemid, repositooriumid jt.

Teadmusjuhtimise protsesside, süsteemide, mehhanismide ja tehnoloogiate omavahelise seose pidasin kõige otstarbekam tuua välja skemaatiliselt.

Nagu jooniselt, mille koostasin Mindmapiga, näha võib, siis teadmusjutimine koosneb protsessidest, mis oma korda on tihedalt seotud süsteemidega. Süsteemid jagunevad mehhanismideks ja mehhanismid hõlmavad endas tehnoloogiad.

Ülesanne 2: Rühmatöö

Kasutatud kirjandus:

Virkus, S. (2015). IV MOODUL: Teadmusjuhtimise süsteemid ja tehnoloogiad, teadmiste võrgustikud ja virtuaalsed organisatsioonid (pdf-fail). Loengukonspekt, loetud Moodle’i keskkonnas kursuse lehel.

MOODUL III. Teadmusjuhtimise analüüs ühes väikeses maakoolis

Valisin teadmusjuhtimise analüüsimiseks väikese (81 õpilast, 71 lasteaialast, 32 töötajat) Tartu maakonnas asuva kooli.

Millised teadmusjuhtimise protsessid on identifitseeritavad?

• Teadmuse hankimine 

Selles valitud koolis toimuvad iganädalased koosolekud erinevate huvigruppide vahel (lasteaiakasvatajad ja tugipersonal+direktor+majandusjuhataja+logopeed ja õpetajad+direktor). 
Lisaks on igal hommikul esimeses vahetunnis kell 8.45 kooli saalis kogu koolipere kogunemine, kus jagatakse infot kõigile korraga, usun, et seda võib samuti nimetada tinglikult koosolekuks. 
Vajadusel toimuvad töötajate omavahelised telefonivestlused ning õpetajate ja lastevanemate telefonivestlused. Üha enam kasutatakse dokumentide koosloomet, mille käigus on valminud hiljuti kooli sisekorra eeskirjad, uurimistöö kirjutamise juhend, arvutiklassi kasutamise kord jms. 

• Teadmushõive 

Jagatakse häid praktikaid peale koolitustel ja konverentsidel käimist ning ühiste kogumike kaudu. 
Ka on igal õpetajal kohustus õppeaasta jooksul külastada kolme oma kolleegi tunde või tegelusi. 
Koolis on kolm erinevat siselisti (pedagoogid, kasvatajad ja tehniline personal), mille kaudu vahetatakse e-kirju.

• Teadmuse jagamine 

Koolist käiakse päris palju väljaspoole konverentsidel esinemas, ettekandeid teeb põhiliselt direktor, kuid selles rollis on olnud ka klassiõpetajad, kehalise kasvatuse õpetaja, logopeed, haridustehnoloog jt. 
Koolivaheaegadel viiakse läbi ühiseid sisekoolitusi, kus korraldatakse ajurünnakuid leidmaks põletavatele probleemidele lahendust.

• Teadmuse rakendamine 

Teadmuse rakendamiseks on töötajate käsutuses abiteenused: logopeed, sotsiaal pedagoog, IT-tugi, haridustehnoloog. 
Loodud on video- ja veebijuhiseid.

Millistel eesmärkidel, mida soovitaksite muuta/täiustada?

• Vaja oleks arendada veebipõhine juurdepääs kooli serverile, kus asuvad õpetajate dokumendid HEV-õpilaste kaustad jne. 
• Võiks luua hea praktika andmebaasi, mida täidetaks regulaarselt peale koolitustel, konverentsidel osalemist.

Konspekti lugedes oli päris keeruline leida seda ühte mudelit, mis sobiks igast aspektist väikese maakooli teadmusloome analüüsimiseks.
Lõpuks peale pikka kaalumist ja üle lugemist valisin siiski Wiigi mudeli.

Wiigi mudel (1993) rõhutab kolme tingimust, mis on vajalikud organisatsiooni edukuse tagamiseks:

  tooted, teenused ja kliendid (olemas koolis kujul õpioskus ja teadmised, koolutunnid ja huvitegevus ning õpilased)

  ressursid (inimesed, kapital ja töövahendid/seadmed) Koolis töötajad, valla- ja kooli eelarve, tahvel, kriit, arvuti, õpikud ja töövihikud.

  võime tegutseda (õpetaja töö)

"Wiigi mudelis sisaldab teadmiste loomine õppimist isiklikust kogemusest, formaalset haridust ja väljaõpet, intelligentsust, õppimist meedia ja raamatute vahendusel ning kaaslastelt. 

 Teadmiste ühendamine hõlmab teadmussüsteeme (nt intranet, andmebaasid) ja inimgruppe (nt ajurünnak) ning sisaldab näiteks koordineerimist, ühendamist/montaaži ning teadmiste otsingut. Teadmuse kasutamine toimub töö kontekstis ja avaldub tööprotsessides, näiteks rutiinsete ülesannete sooritamine. "(Virkus, 2013)

Eelpool mainitud kirjeldused sobivad oma olemuselt haridussüsteemi ideaalselt.

Kasutatud allikad:
Virkus, S. (2011). Framework for Knowledge Management Tools and Projects. Õpiobjekt. http://www.tlu.ee/~sirvir/Information%20and%20Knowledge%20%20Management/Framework%20for%20IKM/index.html

Virkus, S. (2013). Teadmuse loomise, omandamise, jagamise ja rakendamise protsessid. Loengukonspekt teadmusjuhtimises. https://moodle.e-ope.ee/mod/resource/view.php?id=457891

Neljas kodutöö

Pean ennast kergesti innustuvaks ja ilmselt seetõttu on mind ka palju innustatud.
Kui ma lähen kuhugi koolitusele või konverentsile, siis teen enne ka eeltööd ehk et valin välja sellised koolitused, mis mind tõeliselt huvitavad ja millest loodan oma töö jaoks kasu saada. Lihtsalt punkte või tunde korjama ei lähe.
Kui eelhäälestus on minna õppima ja uusi kogemusi saama, siis polegi väga raske koolitusel pakutavat oma töösse integreerida.
Kõige rohkem meeldivad mulle praktilised koolitused ja koolide vm asutuste külastused. Lihtsalt loenguvormis õppida on igav. Koolide külastustest ja võõrustaja jutust saab  samuti endale vajaliku kõrva taha panna ja kohe oma koolis katsetada. Head ideed ongi jagamiseks.
Rasketel hetkedel mõtlen, minu meelest, meie riigi "esi"haridustehnoloogi Ingrid Maadvere peale, mitmel rindel edukalt toimetada, suhtlemisel olla vaba ja vahetu ning innustada kolleege oma positiivse eeskuju ja julge sõnaga, need on vist võtmesõnad, mis mul silme ees vilguvad.
Viimasel ajal meeldib mulle üks India vanasõna, milles võiks sõna elu ka omavoliliselt asendada sõnaga digi(maailm):
"Elu on nagu metsik tiiger. 

Sa võid kas heita maha ja lasta tal panna oma käpp sinu peale või istuda talle selga ja temaga ratsutada!"

Õpetajate nõustamine keerulistes olukordades

a. interneti ohtutus - kas õpetaja ja õpilane peaks või ei peaks online võrgustikus sõbrad olema ja oma tööd korradama?

Arvamusi olen kuulnud mitmesuguseid erinevaid. Meie oma koolisiseseltki tean, et osad õpetajad võtavad õpilasi FB-s sõpradeks ja osad mitte ja siis on veel kolmas tüüp, kes võtavad ainult need õpilased, kelle klassijuhataja õpetaja on.

Miks ei võeta sõpradeks? 

Õpetaja on seisukohal, et ka tal on eraelu ning ei taha seda jagada 24/7 oma õpilastega.

Mina isiklikullt kuulun kolmanda tüübi alla ehk võtan sõbraks ainult endaga tihedalt seotud õpilasi, need kes käivad minu klassis. Miks?

Sest see annab mulle võimaluse näha ja olla kursis sellega, mida õpilased teevad ning juhul, kui näen midagi ebasündsat, siis ka reageerida koheselt. Olen halbade näidete toel pidanud rääkima klassis õpilastele, et kõik mis internetti riputad peab olema eriti läbi mõeldud ja kaaslase nõusolekuga.

b. autorikaitse ja isikukaitse teema kasutades laste tehtud töid, nendest pilte ja jagades oma materjale (lastega, kolleegidega, avalikkusega) 

Saan rääkida oma kogemusest:

1. Olen päris usin klassiblogi pidaja ning lahendanud laste tööde jagamisega tekkida võivad probleemid juba aktusel või esimesel koosolekul, kus olen küsinud lapsevanemate käest, kas tahaksid, et klassil on blogi ja kui tahavad siis ka kirjaliku nõusoleku, et seal jagada fotosid ja kunstitöid. Kõige rohkem kasu eeldan, et saavad vanemad, kes on koolis toimuvaga kenasti kursis läbi klassiblogi.

2. Kolleegidega oma materjale jagades olen samuti olnud lahke ning lubanud kasutada, avalikkust siiski pelgan rohkem. Pole vabatahtlikult oma materjale kuhugi laadinud.

c. Tahaks teha taristu teemalist projekti, aga kuidas? Jaga oma kogemusi kuidas olete teinud projekte, kuidas teeksite (kui ei ole varem teinud, mida kindlasti teha ei soovita)
Taristu teemalist projekti pole kunagi varem teinud. Kui kunagi tegema peaks, siis arvan, et edukas projekt peaks kuidagi teistest projektidest eristuma. Olgu see siis emotsioonide, kirjelduste, ideede või kasutusala poolest, mingi kiiks peab olema. Tavalised projektivormid on lakoonilised ja ametlikud, kuid edukas projektis peab olema see "miski", mis selle edukaks teeb.

Moodul 2. TEADMUSJUHTIMINE JA ÕPPIV NING TEABEKÜLLANE ORGANISATSIOON. FORMAALNE JA INFORMAALNE ÕPPIMINE. INFOKULTUUR

Õppivat organisatsiooni iseloomustab pidev liikumine- teel olek- ühtse eesmärgi nimel, milleks on edukus.

Gohi viis strateegiliselt olulist aspekti, mis on iseloomulikud õppivale organisatsioonile liiguvad tänapäevases suunas, kus peetakse oluliseks meeskonnatööd, juhtimisse kaasamist ja ühiste otsuste tegemise vastutust.
Oluline tingimus õppiva organisatsiooni kujunemisele on ka aeg, midagi ei toimu päris üleöö, muutustest tuleb varuda aega ja kannatust.
Üks peamisi õppiva organisatsiooni kontseptsiooni esindajaid on Peter M. Senge.
"Peamine erinevus õppiva organisatsiooni ja teiste organisatsiooni arendamiskontseptsioonide vahel on suhtumine muudatustesse ja muutumisse ning oluliselt laiem kontekst, miks ühte või teist arendusmeetodit kasutatakse. "(Virkus, S., kuupäev puudub)
Õppivas organisatsioonis ei ole tähelepanu esmajärjekorras uute teadmiste omandamisel, vaid olemasoleva teadvuse tõlgendamisvõime suurendamisele.
Teadmusjuhtimine ja õppiv organisatsioon on tihedalt seotud. Üks ei saa eksisteerida teiseta.
Mõlemas on teatud määral oluline koht koostööl ja jagamisel.
Infopädevus ehk infokirjaoskus on tänapäevases maailma saamas ühe suurema kaalu.
Infokultuur on osa asutuse või firma kultuurist. siia alla kuuluvad infoliikumine, talletamine ja kommunikatsioon. Erinevates uuringutes on tõestatud, et infokultuuri ja tõhusa organisatsioonilise tegevuse vahel on tugev seos.
Infokäitumine kätkeb endast aktiivset ja passiivset info otsimist ja kasutamist.
Formaalne õppimine on traditsioonidega, selle on kindel koht ja aeg ning formaat. Selline õppimine on kohustuslik noorematele, et tekiks õpiharjumus. Olen seisukohal, et formaalne õppimine peaks olema seotud ka mitteformaalse õppimisega, et hoida ja tekitada huvi õppimise juures. Kuna mitteformaalset õpet peetakse vabatahtlikuks, siis selleks peab olema õppijal sisemine motivatsioon targaks saada ja peab olema tekkinud arusaam, et õpitase iseendale.
Informaalne õppimine toimub tegelikult koguaeg, Olen päris kindel, et seda võib nimetada ka variõppeks, st õppimine toimub juhuslikult igapäevaelu situatsioonides.

Taristu kasutamine

E-koolitusi analüüsitakse küll, neist tehakse kokkuvõtteid tutvustamaks teistele oma paremaid läbitud koolitusi.
Analüüs on väga vajalik, sest see aitab õppida vigadest, järgmisel korral vältida vigu, seada sihte ja eesmärke tulevikuks.
Ideaalne analüüs võiks toimida mitmel erineval tasandil, seda võiks algul teha individuaalselt, jagada oma mõtteid grupis ning saadud tulemusi presenteerida suuremale (kollektiiviliikmed) ringkonnale.
Taristu kasutust peaks kindlasti analüüsima, kas soetatud asjad on kasutuses või seisavad nad otstarbetult. Kõige parem on seda teha läbi küsitluse, olgu see suuline, kirjalik või mõnel muul viisil. Muidugi võib ju taristu kasutamist registreerida, enne kui õpetaja selle võtab, paneb kuhugi kirja, mis aitab samuti kaasa laiema üldpildi saamisele.

Artikli analüüs

Artikkel asub siin

Lugesin artiklit L.J. Ponzi, M. Koenig "Knowledge management:another management fad?"
Artiklis tutvustatakse ühte uuringut, mis viidi läbi 5 aasta jooksul. Selles uuriti kolme erinevat infojuhtimise suunda - kvaliteediringid (Quality Circles), äriprotsesside liitumine (Total Quality Management) ja äriprotsesside juhtimine (Business Process Reengineering) ning võrreldi seda teadmusjuhtimisega.
Artikli autor viitab oma kirjatükis päris mitmele teoreetikule ja praktikule:

• Ponelis ja Fair - Wessels ( 1998) väidavad, et teadmiste juhtimine on uus mõõde strateegilisele info juhtimisele. 
• Davenport ja Prusak ( 1998) väidavad, et teadmiste juhtimine on protsess, mille käigus teadmised salvestatakse, jagatakse ja suunatakse. 
• Skyrme ( 1997) on seisukohal, et teadmusjuhtimine on väga efektiivne süsteemne tegevus, mille käigus luuakse, kogutakse, organiseeritakse, uuritakse ja kasutatakse teadmisi.

Eelpool nimetatud infojuhtimise suunad on lihtsamalt öeldes teadmusjuhtimise eelkäijad. Enne vanast loobumist tuleb leida uus ja töötavam viis. Iga moehullusega kaasa minna ei tasu.

Artiklist selgub, et uuringu läbiviimiseks kasutati mudelite teemal ilmunud artikleid, mille sisu ja pealkirju analüüsiti sellest seisukohast, et kas info juhtimise mudelid töötavad, kas neid kasutatakse aktiivselt ning kas need on efektiivsed.

Kokkuvõtteks jõuti seisukohale, et peale viis aastat uurimist ja mudelite kasutamist oli näha teatavat raugemise dentsentsi. Püsima jäi kauemaks teadmusjuhtimise kontseptsioon. Kuid lõplikke ja kaugeleulatuvaid järeldusi selle uuringu põhjal veel ei tehtud. Pigem oldi ettevaatlik ja anti lubadus, et täpsemate tulemuste selgumiseks tuleb teha veel täiendavaid uuringuid.

Kasutatud kirjandus:

Ponzi, L. and Koenig, M (2002). Knowledge management: another management fad? Information Research, 8 (1), paper no. 145. Loetud aadressil:  http://www.informationr.net/ir/8-1/paper145.html#pon98

Argumenteeritud lähenemine teadmusjuhtimisele

1.Teadmusjuhtimise mõiste on läbi ajaloo kujunenud ja uueks saanud. Algselt mõeldud pigem äriga tegelevate firmade tegevuse kirjeldamiseks. Hiljem innovatsiooni ja tehnika kiire arenguga on ka hariduses asendunud infojuhtimise mõiste pigem teadmusjuhtimisega, mis on oma tähenduselt laiem ja hõlmab erinevaid aspekte. Minu jaoks avab teadmusjutimise olemuse kõige paremini teadmine, et see on süsteemne lähenemine “organisatsioonisiseste teadmiste ja kogemuste välja selgitamise ning kogumise, organiseerimise, edastamise ja juhtimise protsessile, mis võimaldaks töötada kiiremini, kasutada head praktikat ning vähendada kulukaid muudatusi ja dubleerimisi projektides. “ (Virkus, 2015)

2.Teadmusjuhtimise konseptsiooni areng on olnud kiire ning sai alguse eelmise sajandi lõpust. Algselt USA-st päris K. Wiiki võiks pidada tinglikult teadmusjuhtimise mõiste isaks, kui ta 1980ndate teisel poolel seda seminarettekandes kasutas. Mõiste sai suuremat kõlapinda 1990ndatel ning hakkas aegapidi transformeeruma. Algselt juhtimisalasest terminist on tänaseks kujunenud strateegia, mida võib vaadelda kui teadlikku ja eesmärgipärast lähenemist organistasiooni teadmusele.

Peamised esindajad lisaks Wiigile on K. Dalkir, B. Duhon, H. Scarborough, Prusak, I. Nonaka ja H. Takeuchi.

3. Teadmusjutimisel eristatakse tavaliselt kolme arenguetappi, aga mõnikord tuuakse juurde ka neljas:

Esimesele arenguetapile on iseloomulik algselt arusaamine suurte firmade juhtkonnas, et erinevad struktuurid ja osakonnad teevad kõiki asju otsast peale, mis kuskil on juba valmis tehtud, nn “jalgratta leiutamise sündroom”. Leiti, et kui teadmisi jagada, muutub kogu tegevus efektiivsemaks. Sellest lähtuvalt said esimese etapi märksõnadeks teadmusvarade juhtimine, teadmustehnoloogiad ja teadmuse hindamine

Teisele arenguetapile võib iseloomulikuks pidada seda, et sooviti õppida teiste parimatest praktikatest. Kõik töötajad firma sees pidid õppima ja oma kogemusi jagama. See arenguetapp lisas uued tahud teadmusjuhtimisse – organisatsiooniline õppimine, organisatsioonikultuur ja kommunikatsioon, koostöö ja kogukonnad, intellektuaalne kapital ja teadmistega lõimunud äritoimingud.

Kolmandas arenguetapis, kui oldi teadlikud omavahel infovahetamisest tekkis vajadus seda ka kirja panna ja kirjeldada nii, et see, kes seda vajab leiaks selle võimalikult ruttu üles. Seega tuli infot kirjeldada ja varustada see sobivate metaandmetaga. Kolmas arenguetapp lisas juurde teadmusjuhtimisse - teadmiste arhitektuur , teadmuseestvedamine ja muutustejuhtimise strateegia.

Neljandale arenguetapile on iseloomulik, et tunnetatakse organisatsioonivälise informatsiooni ja teadmiste olulisust.

4. Teadmusjutimise lähtealusteks pean kompetentse ja võimeid, teadmussiiret ja teadmiste kaitset, innovatsiooni ja teadmiste loomist, teadmuspõhiseid strateegiad ja teadmuspõhise organisatsiooni loomise strateegiat. Teadmusjuhtimine on olulisel määral ka seotud paljude teiste teadusvaldkondadega: religiooni ja filosoofiaga, psühholoogiaga, majadus- ja sotsiaalteadustega, ärivaldkondadega, raamatukogundusega ja paljude teiste aladega.

5.  Infojuhtimise peamine eesmärk on teha õige informatsioon õigel ajal ja kohas kättesaadavaks. Infojuhtimine on organisatsiooni infopoliitika ja –strateegia väljatöötamine, sise- ja välisinfo ressursside kasutamine ja juhtimine organisatsiooni eesmärkide saavutamiseks. Teadmusjuhtimise tähelepanukeskmes on teadmised ja teadmus.

6. M. Bucklandi loodud tüpoloogia eristab kolme kategooriat:

protsess

teadmine

asi

Paljud teoreetikud on koostanud teadmiste tüpoloogiaid ja näevad informatsiooni ühe lülina hierarhias:

Andmed

Informatsioon

Teadmised

Teadmus/tarkus

7. Teadmiste hankimise viisid ja allikad

Teadmisi saab hankida teiste aga ka enda parimatest kogemustest ja heast praktikast. Lisaks saab teadmisi hankida läbi organisatsiooni mälu, kuhu on salvestatud erinevad infokillud: sündmused, dokumendid, otsused, illustreerivad materjalid, videod, e-mailid jm.

8. Väljendatud teadmus on kõik see, mida inimesed omavahel räägivad ning seetõttu on seda ka kerge ühelt indiviidilt teisele edasi anda. Siia alla kuuluvad ka kõik kirja pandud sõnad erivormides.

Vaiketeadmus on informatsioon või teadmised, mida on äärmiselt raske viia materiaalsesse vormi.

Kasutatud kirjandus:

Virkus, S. 2015. I moodul. Loetud aadressil: https://moodle.hitsa.ee/pluginfile.php/1169888/mod_resource/content/1/MOODUL%201.%20Sissejuhatus.pdf

Meie kooli taristu plaan

Kaardistasin taristu, infosüsteemid, personali, digivahendid, koolitused, e-õppekeskkonnad ja selle, mis on võimaldatud õpilastele Mindomos.
Meie kool on valinud oma teeks minna VOSK-i peale, meil pole õpilastele kasutusse anda tahvelarvuteid.
Sellel aastal õpetan taas esimest klassi ja näen nende väga kehvasid digioskusi, arvan, et need on otseses seoses perekonna majandusliku olukorra ja vanemate haridustasemega. Seega on tekkinud suur vajadus muretseda klassikomplekt tahvelarvuteid, et saaksime digivahendeid kasutada ka arvutiklassist väljaspool ning tõsta seeläbi õpilaste digitaalset kirjaoskust.
Õpetajatetoast kaotasime eelmise aasta alguses ära printer-skänner-koopiamasina ja liitsime end vallas oleva kombainiga, kus kõigil õpetajatel on võimalik piiramatus mahus printida, paljundada ja skännida. Süsteem toimib kenasti.
Unistame kiiremast internetist ja wifi-ühendusest, mis ilmselt selle aasta lõpus või uue aasta alguses ka meile jõuab, sest juba alates augustist veetakse meie külas ja selle ümbruses valguskaablit.
Unistada tuleb suurelt ning unistustel on erakordne võime ühel hetkel  ka täituda!

Minu suurim edu-elamus oma töös seoses haridustehnoloogiaga ja taristuga

Haridustehnoloogia on pidevalt uuenev ja uusi väljakutseid pakkuv valdkond. See ei ole kindlasti ala, kus inimene saab loorberitele puhkama jääda, kui ta mõne kursuse lõpetab või vastava erialaga kooli diplomit/kraadi peos hoiab. Õige haridustehnoloog uurib pidevalt, noktiseb ise ning hoiab end IT-valdkonnas toimuvaga kursis.

Seoses suure digipöördumisega hariduspõllul on koolides vaja inimest, kes toetab ja abistab õpetajaid, kes on alati olemas ning kelle käest ei häbeneta nõu küsida. Olen aru saanud, et vanakooli pedagoogid ei taha küsida nõu noorematelt, sest neile tunduks siis, nagu nad näitaksid enda võhiklikkust või rumalust. Seetõttu peab haridustehnoloog olema abivalmis, lahke, sõbralik ning diskreetne.

Minu haridustehnoloogina töötamise aeg on olnud lühike, selles rollis olen olnud neli aastat, kuid päriselt palgatööl teist aastat. Kui vaatan tagasi, siis ei oska esile tuua seda ühte ja suurt eduelamust, pisikesed rõõmud on igas päevas, nädalas ja kuus.

Meie kooli õpetajad on enamuses üldiselt digiosavad, kindlasti ka sellepärast, et oleme neile teinud pikemaid ja lühemaid sisekoolitusi, iganädalastel koosolekutel jaganud oma Ahhaa-elamusi erinevatest keskkondadest, vidinatest, äppidest, mille oleme ise avastanud ja mida oma töös ka kasutanud. See on olnud tõeliselt rõõmus ja tore õppimise aeg, sest täiskasvanuid õpetada (eriti veel õpetaid, kes on kõige raskem kontingent üldse) on midagi muud, kui lastele tarkust jagada.

Üheks suuremaks eduelamuseks ongi see, et sellise õppmise-õpetamisega tuldi nii hästi kaasa, peaaegu kõigil oli üksteisele midagi jagada ja neid asju, mida toona (korraldasime selliseid õppimisüritusi 2014. aasta talvel/kevadel) õpiti kasutatakse praegu ka aktiivselt oma õpetamise juures.

Teisena võiksin välja tuua meie kooli meeskonna osalemise “Samsung digipöörde” projektis pilootkoolina. Saime sealt ühtse hingamise, kambavaimu ning tahtmise muuta oma kool innovaatliseks. Tegutsesime ühtse meeskonnana, jagasime oma teadmisi kooli jäänud õpetajatele ning kuulsime mitmel korral hiljemgi neid õpetajaid kurtmas selle üle, et nad tundsid sellel hetkel, et neid oleks nagu mingist suurest asjast kõrvale jäetud. Ju tundus kõrvalt vaadates meie meeskonna tegutsemine põnev, kaasakiskuv ja uudne.

Tänu digipöördele, kus pidi olema Tallinnas kohal peaaegu iga kuu 7 õpetajat, saime oma kooli digipäevad. Meie väikeses Konguta koolis töötab täiskohaga 11 õpetajat ja kui seitse neist (sealhulgas neli neist algklassiõpetajat, klassijuhatajat) on ära, siis on rakse koolipäeva täismahus läbi viia.

Seega ühise mõttetöö tulemusena jõudsime järeldusele, et lapsed võiksid sellel päeval kodus õppida, aga mitte lihtsalt õppida vaid kasutades digitehnoloogiat. Õpetajad panevad õppeülesanded klassiblogidesse või e-kooli.

Alates eelmisest õppeaastast, toimuvad need päevad meil regulaarselt, see tähendab igas kuus on üks digipäev. Need on lastele väga kasulikud, sest õpetavad ise interneti ja arvutiga hakkamasaamist, loomulikult on meil avatud tavaliselt ka TodaysMeeti keskonnas jututoad, kus saab õpetaja ja kaaslaste käest vajadusel abi küsida.

Kolmandaks eduleamuseks pean meie kooli suurt populaarsust, eelmisel aastal käidi meie kooli väisamas väga erinevatest paikadest, kirjutati välja 228 koolitustõendit inimestele, kes tahtsid näha, kuidas meie koolis asjad toimivad. Lähemalt sellest kõigest saab lugeda siit.

Paljud koolid ja õpetajad on tahtnud näha meie kooli tunde, osad jälle, et annaksime neile praktilise digitunni, et meie õpetajad jagaksid oma praktilisi kogemusi. See, kui näeme õpetajaid lahkumas meie koolist digipisik õlal, annab meile endile ka uskumatult positiivse eduelamuse.

Kõige suurem ja vahetum eduelamus on muidugi otsene õpetajate toetamine ja abistamine. Eriliselt hea meel on mul meie kooli 73-aastase õpetaja üle, kes oli Konguta kooli esimene direktor ja keda me hellitlevalt digimemmeks kutsume. Ta on oma nime auga välja teeninud, sest peab raamatukogu blogi, suhtleb meili teel kirjastustega, teeb oma töökavad “erilistele” õpilastele wordis ning pildistab oma isikliku fotoaparaadiga ning lisab need pildid samuti oma blogipostituste alla. Tänapäeval on sellised oskused tavalised, kuid minu meelest on hämmastav, et vanemad inmesed julgevad proovida ja katsetada ning digindusega kaasa minna. Minu 83- aastane vanaema kusjuures ei õppinud isegi mobiiltelefoniga (Nokia 5110) helistamist ära, sest see oli tema jaoks keeruline.  

Seejuures vajab meie digimemm ikka aeg-ajalt meie kõigi toetust ja abi ja ta ei küsi seda mitte igalt kolleegilt. Aga see siiras rõõm, kui ta saab minu või kellegi teise abiga asjad nii, nagu ta algselt soovis, on minu jaoks samuti eduelamus.

Minnes nüüd haridustehnoloogia maalt taristu juurde, siis pean tunnistama, et see sõna on jäänud minu jaoks natukene ähmaseks. Võtsin appi vana hea Google, mis Eesti Keele Instituudi lehel ütles, et see sõna meeldis eriti meie presidendile juba aastal 2010. aastal, mil see sõnavõistlusel valiti võidusõnaks. “Taristu on mingi nähtuse või süsteemi toimimiseks vajalike füüsiliste ja organisatsiooniliste vahendite kogum.” (Eesti Keele Instituut)

Kui nüüd kanda see sõna haridusse üle, siis võiks süsteemiks lugeda kooli ja füüsilisteks vahenditeks ikka reaalseid asju, mis meil koolides on ning mõelda neist tekkinud/tekitatud eduelamuste peale, siis võiks esimesena meenuvad nutitunnid telefonidega õpilastele, kus nad mööda koolimaja ja õue QR-koodide abil õpivad või GPS-i abil looduses orienteeruvad või PicPaci äpi abil videosid loovad. See on laste jaoks põnev ja piisavalt väljakutseid pakkuv.

Tuleb meelde ka üks vanem kogemus kolme aasta tagusest ajast, kui käisin Lego WeDo koolitusel, kus Ramon Rantsuse abiga ehitasime grupis valmis ja programmeersime suhteliselt lihtsasti toredaid elukaid, kes teatud viisil end liigutasid.

Tulles tarsitu oranisatsioonilste vahendite kogumi juurde, siis selle all võiks lisaks kõigele muule meie koolis tinglikult silmas pidada eelkõige e-kooli, kus lapsevanemad ja õpilased peaksid saama kätte kogu vajaliku info, mis puudutab koolitööd, välisüritusi ning hindamist. Esimesel aastal (2008), siis kui läksime e-kooli peale üle, tekkis ilmselt see eduelamuse efekt ka, sest mõistsin, et paberpäevikutest saab ajalugu. Õppimine ja hindamine koolis sai seeläbi läbipaistvamaks ning lapsevanema jaoks jälgitavamaks.

Seda suunda, kuhu oma digipurjed oleme seadnud pean õigeks. Maailmas ja ka Eestis on piisavalt nutikaid inimesi, kellel on ideid ja visoon, kuidas haridusmaastikul ja -tehnoloogias meile eduelamusi pakkuda ning elu lihtsamaks/nauditavamaks muuta.

Kasutatud kirjandus:

Eesti Keele Instituut (kuupäev puudub). Loetud 17. septembril 2015 aadressil http://portaal.eki.ee/uuedsonad/Uued-s%C3%B5nad-1/T/taristu-6/

Sissejuhatuseks...

Suvi möödus kui lennates...
Nüüd on läinud ka juba pool septembritki...
Kõik, kõik on uus septembrikuus...
Alustasin taas 1. klassiga (kui oma koolitee ka kokku loen, siis on see mul juba viies kord esimesse klassi astuda ;))
Üleminek on suhteliselt keeruline. Olen siiani igat hommikut alustanud jutuga, mis peab laual olema, milline eesti keele, matemaatika või loodusõpetuse asi. Õpime Lotte õppekomplekti abil, mis on minu enda jaoks samuti uus ja huvitav.
Uued õpilased pole väga digiosavad. Eilses arvutitunnis näiteks kulus 15 minutit, et arvuti tööle saada, sisselogida ja vajalik programm lahti võtta. Täna on meil koolis digipäev, see tähendab, et lapsed õpivad kodus arvuti abil, õpetajad on digiülesanded kas e-kooli või blogisse pannud. Näen ühe võimalusena, et pean alustama arvutialaseid koolitusi lapsevanemtele, sest nemad on samuti vähem digiosavad.
Ülikooliõpingutes algas teine ehk viimane aasta. Üle finišijoone lubatakse ainult koos valmisoleva magistritöö ja uute teadmistega haridustehnoloogia vallas. Hirm on, kui päris aus olla, siis suur hirm, kuidas töö kirjutamine, palgatöö, õpingud, isiklike laste kasvatamine ja õpetamine ning koduelu ühildada. Paratamatult ei saa kõike ideaalselt teha....
Optimism peab siiski säilima...
Alustasin ka uut blogi. Klassiblogid on mul olnud ajast-aega Bloggeris. Eelmisel aastal proovisin minu jaoks uut keskkonda- Wordpressi (üks õige haridustehnoloog peab olema ju koguaeg liikumises, uue ja põneva otsinguil). No ei saanud armsaks mulle see Wordpress...
Kõigile kaasõppuritele soovin positiivset ellusuhtumist ja rahulikku närvi!

Pildi aadress: http://www.funniestmemes.com/funny-memes-learning-from-the-master/