Mõeldes ajas tagasi, siis ega väga tihti uut tehnikat meie kooli satugi. Viimati saime koolile Rasberry PI arvutid, kuid ma ei arva, et kõikidel õpetajatel peaks olema kompententsi neid kasutada.
Enne seda, kevadel, ostis vallavanem meie koolile eduka digipöörde projektis osalemise eest videokaamera. Ja kui päris aus olla, siis selle juures on kõik, kes seda kasutanud, olnud iseõppijad ehk üldist koolitust pole tehtud. Samas ei pea ma seda ka otstarbekas, et kõik õpetajad korraga kokku kutsuda ja hakata videokaamerat neile õpetama. Kasutamisjulgus ja tahtmine tuleb mõneti ikka vajadusest, kui selle käigus tekib küsimusi, olen valmis alati vastama.
Aga milline uus tehnika enne seda meie kooli sai..... (pikk mõttepaus)... neli õpetajat said loosi tahtel endale isiklikuks kasutamiseks tahvelarvutid, kõik erinevad (erines nii firma, kui suurus). Kui aus olla, siis üks neist olin mina, no ja ikka pidin ise uurima ja avastama, sest minu meelest nii õpibki kõige paremini.
Aga kuidas kolleege motiveerida uut tehnikat kasutama? Kõige parem on seda minu meelest teha läbi oma positiivse kogemuse ja näidete. Jagada seda, mida ise oled valmis teinud ja tekitada isu ja huvi, siis peaks edasi kõik juba libedalt kulgema.
Motivatsioon jagunebki kaheks: sisemine ja väline. Väliseks motivatsiooniks võib pidada premeerimist, see motivatsioon aitab ainult lühiajaliselt.
Meie koolis on umbes kuus aastat tagasi motiveeritud õpetajaid blogima ;) Kui õpetaja oli teinud blogi, siis oli tal kasulik oma blogile lisada vidin, mis luges kokku erinevatelt IP- aadressidelt selle blogi külastajad. Ja kui täitus maagiline 1000 külastaja piir, ootas koolijuhataja poolt blogipidajat rahaline preemia, minu meelest oli see tookord 500 krooni, mis oli päris suur summa.
Kahjuks küll mõned blogid peale preemia saamist hääbusid, kuid osade blogijate väline motivatsioon on muutunud tänu preemiale sisemiseks motivatsiooniks.
Lisaks on meie kooli juhtkonna poolt iga augustis (ja nii juba kaks aastat) esimeses õppenõukogus kõikidega kokku lepitud, et iga õpetaja, töötaja, peab läbima kooliaastas vähemalt ühe e-koolituse, mis iseenesest annab piisava sunni, et teha see esimene ja tavaliselt kõige raskem samm.
Meie koolis veebipõhist portfooliosüsteemi pole, igal lapsel on oma ruum serveris, mida ta saab täitma hakata 1. klassist ja nii kuuendani välja.
Suuremate laste portfooliod on pilves ehk tööd tehakse põhiliselt Drive.
Minu meelest on õnnestunud e-keskkondade alaselt see, et õpilased hoiavad oma asju pilves, sest see võimaldab dokumente, fotosid või esitlusi igal hetkel ja -kohas kätte saada. Samuti saab õpetaja jagatud dokumentidele ligi.
Üldiselt me koolisiseselt pole analüüsinud konkreetselt oma e-keskkondade valikuid, seni kuni keegi nii öelda kisa ei tõsta, süsteem toimib.
E-koolitusi analüüsitakse küll, neist tehakse kokkuvõtteid tutvustamaks teistele oma paremaid läbitud koolitusi.
Analüüs on väga vajalik, sest see aitab õppida vigadest, järgmisel korral vältida vigu, seada sihte ja eesmärke tulevikuks.
Ideaalne analüüs võiks toimida mitmel erineval tasandil, seda võiks algul teha individuaalselt, jagada oma mõtteid grupis ning saadud tulemusi presenteerida suuremale (kollektiiviliikmed) ringkonnale.
Taristu kasutust peaks kindlasti analüüsima, kas soetatud asjad on kasutuses või seisavad nad otstarbetult. Kõige parem on seda teha läbi küsitluse, olgu see suuline, kirjalik või mõnel muul viisil. Muidugi võib ju taristu kasutamist registreerida, enne kui õpetaja selle võtab, paneb kuhugi kirja, mis aitab samuti kaasa laiema üldpildi saamisele.
Enne seda, kevadel, ostis vallavanem meie koolile eduka digipöörde projektis osalemise eest videokaamera. Ja kui päris aus olla, siis selle juures on kõik, kes seda kasutanud, olnud iseõppijad ehk üldist koolitust pole tehtud. Samas ei pea ma seda ka otstarbekas, et kõik õpetajad korraga kokku kutsuda ja hakata videokaamerat neile õpetama. Kasutamisjulgus ja tahtmine tuleb mõneti ikka vajadusest, kui selle käigus tekib küsimusi, olen valmis alati vastama.
Aga milline uus tehnika enne seda meie kooli sai..... (pikk mõttepaus)... neli õpetajat said loosi tahtel endale isiklikuks kasutamiseks tahvelarvutid, kõik erinevad (erines nii firma, kui suurus). Kui aus olla, siis üks neist olin mina, no ja ikka pidin ise uurima ja avastama, sest minu meelest nii õpibki kõige paremini.
Aga kuidas kolleege motiveerida uut tehnikat kasutama? Kõige parem on seda minu meelest teha läbi oma positiivse kogemuse ja näidete. Jagada seda, mida ise oled valmis teinud ja tekitada isu ja huvi, siis peaks edasi kõik juba libedalt kulgema.
Motivatsioon jagunebki kaheks: sisemine ja väline. Väliseks motivatsiooniks võib pidada premeerimist, see motivatsioon aitab ainult lühiajaliselt.
Meie koolis on umbes kuus aastat tagasi motiveeritud õpetajaid blogima ;) Kui õpetaja oli teinud blogi, siis oli tal kasulik oma blogile lisada vidin, mis luges kokku erinevatelt IP- aadressidelt selle blogi külastajad. Ja kui täitus maagiline 1000 külastaja piir, ootas koolijuhataja poolt blogipidajat rahaline preemia, minu meelest oli see tookord 500 krooni, mis oli päris suur summa.
Kahjuks küll mõned blogid peale preemia saamist hääbusid, kuid osade blogijate väline motivatsioon on muutunud tänu preemiale sisemiseks motivatsiooniks.
Lisaks on meie kooli juhtkonna poolt iga augustis (ja nii juba kaks aastat) esimeses õppenõukogus kõikidega kokku lepitud, et iga õpetaja, töötaja, peab läbima kooliaastas vähemalt ühe e-koolituse, mis iseenesest annab piisava sunni, et teha see esimene ja tavaliselt kõige raskem samm.
Meie koolis veebipõhist portfooliosüsteemi pole, igal lapsel on oma ruum serveris, mida ta saab täitma hakata 1. klassist ja nii kuuendani välja.
Suuremate laste portfooliod on pilves ehk tööd tehakse põhiliselt Drive.
Minu meelest on õnnestunud e-keskkondade alaselt see, et õpilased hoiavad oma asju pilves, sest see võimaldab dokumente, fotosid või esitlusi igal hetkel ja -kohas kätte saada. Samuti saab õpetaja jagatud dokumentidele ligi.
Üldiselt me koolisiseselt pole analüüsinud konkreetselt oma e-keskkondade valikuid, seni kuni keegi nii öelda kisa ei tõsta, süsteem toimib.
E-koolitusi analüüsitakse küll, neist tehakse kokkuvõtteid tutvustamaks teistele oma paremaid läbitud koolitusi.
Analüüs on väga vajalik, sest see aitab õppida vigadest, järgmisel korral vältida vigu, seada sihte ja eesmärke tulevikuks.
Ideaalne analüüs võiks toimida mitmel erineval tasandil, seda võiks algul teha individuaalselt, jagada oma mõtteid grupis ning saadud tulemusi presenteerida suuremale (kollektiiviliikmed) ringkonnale.
Taristu kasutust peaks kindlasti analüüsima, kas soetatud asjad on kasutuses või seisavad nad otstarbetult. Kõige parem on seda teha läbi küsitluse, olgu see suuline, kirjalik või mõnel muul viisil. Muidugi võib ju taristu kasutamist registreerida, enne kui õpetaja selle võtab, paneb kuhugi kirja, mis aitab samuti kaasa laiema üldpildi saamisele.
This comment has been removed by the author.
ReplyDeleteTore on lugeda seda, kuidas välimisest motivatsioonist (rahaline preemia) võib saada aja jooksul sisemine motivatsioon. Sotsiaalmeedia puhul (blogid, Facebooki lehed) tuleb ilmselt mängu see, et kui blogile/lehele tekib tõesti juba oma publik, siis see muutubki omaette motivatsiooni allikaks.
ReplyDeleteÜldiselt olen ma nõus ka sellega, mida sa kirjutad tehnika iseavastamise ja teiste motiveerimise kohta positiivse eeskujuga. Samas olen näinud, et sellel on ka oma piirid - ilmselt toimib see kõige paremini siiski väiksemates, tihedamalt suhtlevates kollektiivides. Või milliseid tähelepanekuid oled ise teinud selles suhtes, et kus ja kellega selline lähenemine toimib?