Kui ma lähen kuhugi koolitusele või konverentsile, siis teen enne ka eeltööd ehk et valin välja sellised koolitused, mis mind tõeliselt huvitavad ja millest loodan oma töö jaoks kasu saada. Lihtsalt punkte või tunde korjama ei lähe.
Kui eelhäälestus on minna õppima ja uusi kogemusi saama, siis polegi väga raske koolitusel pakutavat oma töösse integreerida.
Kõige rohkem meeldivad mulle praktilised koolitused ja koolide vm asutuste külastused. Lihtsalt loenguvormis õppida on igav. Koolide külastustest ja võõrustaja jutust saab samuti endale vajaliku kõrva taha panna ja kohe oma koolis katsetada. Head ideed ongi jagamiseks.
Rasketel hetkedel mõtlen, minu meelest, meie riigi "esi"haridustehnoloogi Ingrid Maadvere peale, mitmel rindel edukalt toimetada, suhtlemisel olla vaba ja vahetu ning innustada kolleege oma positiivse eeskuju ja julge sõnaga, need on vist võtmesõnad, mis mul silme ees vilguvad.
Viimasel ajal meeldib mulle üks India vanasõna, milles võiks sõna elu ka omavoliliselt asendada sõnaga digi(maailm):
"Elu on nagu metsik tiiger.
Sa võid kas heita maha ja lasta tal panna oma käpp sinu peale või istuda talle selga ja temaga ratsutada!"
Õpetajate nõustamine keerulistes olukordades
a. interneti ohtutus - kas õpetaja ja õpilane peaks või ei peaks online võrgustikus sõbrad olema ja oma tööd korradama?
Arvamusi olen kuulnud mitmesuguseid erinevaid. Meie oma koolisiseseltki tean, et osad õpetajad võtavad õpilasi FB-s sõpradeks ja osad mitte ja siis on veel kolmas tüüp, kes võtavad ainult need õpilased, kelle klassijuhataja õpetaja on.
Miks ei võeta sõpradeks?
Õpetaja on seisukohal, et ka tal on eraelu ning ei taha seda jagada 24/7 oma õpilastega.
Mina isiklikullt kuulun kolmanda tüübi alla ehk võtan sõbraks ainult endaga tihedalt seotud õpilasi, need kes käivad minu klassis. Miks?
Sest see annab mulle võimaluse näha ja olla kursis sellega, mida õpilased teevad ning juhul, kui näen midagi ebasündsat, siis ka reageerida koheselt. Olen halbade näidete toel pidanud rääkima klassis õpilastele, et kõik mis internetti riputad peab olema eriti läbi mõeldud ja kaaslase nõusolekuga.
b. autorikaitse ja isikukaitse teema kasutades laste tehtud töid, nendest pilte ja jagades oma materjale (lastega, kolleegidega, avalikkusega)
Saan rääkida oma kogemusest:
1. Olen päris usin klassiblogi pidaja ning lahendanud laste tööde jagamisega tekkida võivad probleemid juba aktusel või esimesel koosolekul, kus olen küsinud lapsevanemate käest, kas tahaksid, et klassil on blogi ja kui tahavad siis ka kirjaliku nõusoleku, et seal jagada fotosid ja kunstitöid. Kõige rohkem kasu eeldan, et saavad vanemad, kes on koolis toimuvaga kenasti kursis läbi klassiblogi.
2. Kolleegidega oma materjale jagades olen samuti olnud lahke ning lubanud kasutada, avalikkust siiski pelgan rohkem. Pole vabatahtlikult oma materjale kuhugi laadinud.
Taristu teemalist projekti pole kunagi varem teinud. Kui kunagi tegema peaks, siis arvan, et edukas projekt peaks kuidagi teistest projektidest eristuma. Olgu see siis emotsioonide, kirjelduste, ideede või kasutusala poolest, mingi kiiks peab olema. Tavalised projektivormid on lakoonilised ja ametlikud, kuid edukas projektis peab olema see "miski", mis selle edukaks teeb.
No comments:
Post a Comment