Haridustehnoloogia on pidevalt uuenev ja uusi väljakutseid pakkuv valdkond. See ei ole kindlasti ala, kus inimene saab loorberitele puhkama jääda, kui ta mõne kursuse lõpetab või vastava erialaga kooli diplomit/kraadi peos hoiab. Õige haridustehnoloog uurib pidevalt, noktiseb ise ning hoiab end IT-valdkonnas toimuvaga kursis.
Seoses suure digipöördumisega hariduspõllul on koolides vaja inimest, kes toetab ja abistab õpetajaid, kes on alati olemas ning kelle käest ei häbeneta nõu küsida. Olen aru saanud, et vanakooli pedagoogid ei taha küsida nõu noorematelt, sest neile tunduks siis, nagu nad näitaksid enda võhiklikkust või rumalust. Seetõttu peab haridustehnoloog olema abivalmis, lahke, sõbralik ning diskreetne.
Minu haridustehnoloogina töötamise aeg on olnud lühike, selles rollis olen olnud neli aastat, kuid päriselt palgatööl teist aastat. Kui vaatan tagasi, siis ei oska esile tuua seda ühte ja suurt eduelamust, pisikesed rõõmud on igas päevas, nädalas ja kuus.
Meie kooli õpetajad on enamuses üldiselt digiosavad, kindlasti ka sellepärast, et oleme neile teinud pikemaid ja lühemaid sisekoolitusi, iganädalastel koosolekutel jaganud oma Ahhaa-elamusi erinevatest keskkondadest, vidinatest, äppidest, mille oleme ise avastanud ja mida oma töös ka kasutanud. See on olnud tõeliselt rõõmus ja tore õppimise aeg, sest täiskasvanuid õpetada (eriti veel õpetaid, kes on kõige raskem kontingent üldse) on midagi muud, kui lastele tarkust jagada.
Üheks suuremaks eduelamuseks ongi see, et sellise õppmise-õpetamisega tuldi nii hästi kaasa, peaaegu kõigil oli üksteisele midagi jagada ja neid asju, mida toona (korraldasime selliseid õppimisüritusi 2014. aasta talvel/kevadel) õpiti kasutatakse praegu ka aktiivselt oma õpetamise juures.
Teisena võiksin välja tuua meie kooli meeskonna osalemise “Samsung digipöörde” projektis pilootkoolina. Saime sealt ühtse hingamise, kambavaimu ning tahtmise muuta oma kool innovaatliseks. Tegutsesime ühtse meeskonnana, jagasime oma teadmisi kooli jäänud õpetajatele ning kuulsime mitmel korral hiljemgi neid õpetajaid kurtmas selle üle, et nad tundsid sellel hetkel, et neid oleks nagu mingist suurest asjast kõrvale jäetud. Ju tundus kõrvalt vaadates meie meeskonna tegutsemine põnev, kaasakiskuv ja uudne.
Tänu digipöördele, kus pidi olema Tallinnas kohal peaaegu iga kuu 7 õpetajat, saime oma kooli digipäevad. Meie väikeses Konguta koolis töötab täiskohaga 11 õpetajat ja kui seitse neist (sealhulgas neli neist algklassiõpetajat, klassijuhatajat) on ära, siis on rakse koolipäeva täismahus läbi viia.
Seega ühise mõttetöö tulemusena jõudsime järeldusele, et lapsed võiksid sellel päeval kodus õppida, aga mitte lihtsalt õppida vaid kasutades digitehnoloogiat. Õpetajad panevad õppeülesanded klassiblogidesse või e-kooli.
Alates eelmisest õppeaastast, toimuvad need päevad meil regulaarselt, see tähendab igas kuus on üks digipäev. Need on lastele väga kasulikud, sest õpetavad ise interneti ja arvutiga hakkamasaamist, loomulikult on meil avatud tavaliselt ka TodaysMeeti keskonnas jututoad, kus saab õpetaja ja kaaslaste käest vajadusel abi küsida.
Kolmandaks eduleamuseks pean meie kooli suurt populaarsust, eelmisel aastal käidi meie kooli väisamas väga erinevatest paikadest, kirjutati välja 228 koolitustõendit inimestele, kes tahtsid näha, kuidas meie koolis asjad toimivad. Lähemalt sellest kõigest saab lugeda siit.
Paljud koolid ja õpetajad on tahtnud näha meie kooli tunde, osad jälle, et annaksime neile praktilise digitunni, et meie õpetajad jagaksid oma praktilisi kogemusi. See, kui näeme õpetajaid lahkumas meie koolist digipisik õlal, annab meile endile ka uskumatult positiivse eduelamuse.
Kõige suurem ja vahetum eduelamus on muidugi otsene õpetajate toetamine ja abistamine. Eriliselt hea meel on mul meie kooli 73-aastase õpetaja üle, kes oli Konguta kooli esimene direktor ja keda me hellitlevalt digimemmeks kutsume. Ta on oma nime auga välja teeninud, sest peab raamatukogu blogi, suhtleb meili teel kirjastustega, teeb oma töökavad “erilistele” õpilastele wordis ning pildistab oma isikliku fotoaparaadiga ning lisab need pildid samuti oma blogipostituste alla. Tänapäeval on sellised oskused tavalised, kuid minu meelest on hämmastav, et vanemad inmesed julgevad proovida ja katsetada ning digindusega kaasa minna. Minu 83- aastane vanaema kusjuures ei õppinud isegi mobiiltelefoniga (Nokia 5110) helistamist ära, sest see oli tema jaoks keeruline.
Seejuures vajab meie digimemm ikka aeg-ajalt meie kõigi toetust ja abi ja ta ei küsi seda mitte igalt kolleegilt. Aga see siiras rõõm, kui ta saab minu või kellegi teise abiga asjad nii, nagu ta algselt soovis, on minu jaoks samuti eduelamus.
Minnes nüüd haridustehnoloogia maalt taristu juurde, siis pean tunnistama, et see sõna on jäänud minu jaoks natukene ähmaseks. Võtsin appi vana hea Google, mis Eesti Keele Instituudi lehel ütles, et see sõna meeldis eriti meie presidendile juba aastal 2010. aastal, mil see sõnavõistlusel valiti võidusõnaks. “Taristu on mingi nähtuse või süsteemi toimimiseks vajalike füüsiliste ja organisatsiooniliste vahendite kogum.” (Eesti Keele Instituut)
Kui nüüd kanda see sõna haridusse üle, siis võiks süsteemiks lugeda kooli ja füüsilisteks vahenditeks ikka reaalseid asju, mis meil koolides on ning mõelda neist tekkinud/tekitatud eduelamuste peale, siis võiks esimesena meenuvad nutitunnid telefonidega õpilastele, kus nad mööda koolimaja ja õue QR-koodide abil õpivad või GPS-i abil looduses orienteeruvad või PicPaci äpi abil videosid loovad. See on laste jaoks põnev ja piisavalt väljakutseid pakkuv.
Tuleb meelde ka üks vanem kogemus kolme aasta tagusest ajast, kui käisin Lego WeDo koolitusel, kus Ramon Rantsuse abiga ehitasime grupis valmis ja programmeersime suhteliselt lihtsasti toredaid elukaid, kes teatud viisil end liigutasid.
Tulles tarsitu oranisatsioonilste vahendite kogumi juurde, siis selle all võiks lisaks kõigele muule meie koolis tinglikult silmas pidada eelkõige e-kooli, kus lapsevanemad ja õpilased peaksid saama kätte kogu vajaliku info, mis puudutab koolitööd, välisüritusi ning hindamist. Esimesel aastal (2008), siis kui läksime e-kooli peale üle, tekkis ilmselt see eduelamuse efekt ka, sest mõistsin, et paberpäevikutest saab ajalugu. Õppimine ja hindamine koolis sai seeläbi läbipaistvamaks ning lapsevanema jaoks jälgitavamaks.
Seda suunda, kuhu oma digipurjed oleme seadnud pean õigeks. Maailmas ja ka Eestis on piisavalt nutikaid inimesi, kellel on ideid ja visoon, kuidas haridusmaastikul ja -tehnoloogias meile eduelamusi pakkuda ning elu lihtsamaks/nauditavamaks muuta.
Kasutatud kirjandus:
